Minu lugu
Naine, kes oskas pikalt veenda (eelkõige muidugi iseennast), et
- kõik on imeliselt hästi;
- ärevus on loomulik osa elust;
- magusaisud on paratamatus;
- edukas naine peabki kõike jõudma ning
- tervislikud eluviisid tulevad kasuks siis, kui vaja kaal normaalsemaks saada.
Soovid lähemalt kuulda sellest, miks olen nii kindel, et sinu tervise (ja elu) eesmärgid on saavutatavad, sõltumata sinu minevikust või tänasest olukorrast? Siin on minu lugu.
Tead ju küsimust, kui laps sünnib, et
“Noh, kas lapsel on 10 sõrme ja 10 varvast?”.
Mu vanemad ei saanud sellele küsimusele jaatavalt vastata.
Nimelt ei ole mu sõrmed ja varbad arenenud nii, nagu nad peaksid. Enamik neist on arenenud poolikult.
Olen end sellest hoolimata õnnelikuks pidanud, sest mul on armastav pere, kes on minu enesekindluse kasvatamiseks palju teinud.
Nad ei öelnud kunagi “ei”, kui tahtsin uusi asju proovida.
… isegi kui tahtsin klaveritunde võtta 🙂
OK, käisin ainult neli korda, aga siiski…
Ja nad ei kohelnud mind kunagi kui
nn erivajadustega inimest.
Niisiis, “selle seisundiga” üles kasvamine ei tundunud tegelikult “väga suur asi”.
Kuid täiskasvanuna mõistan, et see tekitas palju pisikesi traumasid ja mõjutas seda, kuidas oma elu elasin, kuidas end vaimselt kohtlesin ja kuidas see mu füüsilist tervist mõjutas.
Olen nüüd aru saanud, et püüdes pidevalt olla “normaalne “, lõin endale ellujäämistehnika, kus pidin tegema kõike, mida teised tegid.
Võtsin ette järjest uusi asju, mõtlemata isegi, kas see on tõesti see, mida ma tahan. Lihtsalt sellepärast, et teised ju tegid neid.
Püüdsin kuhugi kuuluda ja olla kõigi poolt aktsepteeritud (hello, people pleaser), mis tähendas, et mul ei olnud ruumi aru saada, mis mind tegelikult huvitab või kuidas ma tahan oma elu elada.
Ja kuna ma üritasin endale pidevalt tõestada, et ma olen sama hea kui keegi teine (hoolides samal ajal palju sellest, mida teised minust arvavad), siis võtsin endale palju tegevusi ja kohustusi.
Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas lihtsalt olla.
Pidin kõike kontrollima ja end tõestama.
Võtsin endale uusi ülesandeid isegi siis, kui olin juba üle broneeritud.
Püüdsin alati anda endast rohkem, kui oodati ja olla alati parem.
Muidugi õppisin palju, kuid see tähendas ka seda, et põlesin läbi ja tundsin pidevat ärevust.
Naeratasin ja jätkasin, kuni mõistsin, mida see minuga teeb. Mul hakkasid tekkima seedeprobleemid.
Puhitus ja väsimus ilmnesid esimesena.
Aga siis hakkas pidevalt iiveldama.
Umbes samal ajal hakkasin teadlikumalt mõtlema meie pere kroonilistest haigustest – kilpnäärmeprobleemidest, vähist, südame-veresoonkonna haigustest jne.
Otsustasin, et ei soovi endale sama tulevikku.
Mul oli sel hetkel sündinud esimene laps ja tahtsin, et tal oleks ema, kellel on energiat, et olla tema jaoks olemas nii kaua kui võimalik.
… laste saamine paneb asjad tõepoolest perspektiivi…
Tegin erinevaid analüüse, et mõista oma tervislikku seisundit.
→ Tellisin vähi tõenäosuse väljaselgitamiseks geenianalüüsi, mis ütles, et rinnavähi tekkimise tõenäosus on mul üle 70%.
→ Kontrollisin sünnimärke ja pidin eemaldama kolm (1 oli juba nn eelstaadiumis).
→ Tegin mikrobioomi testi, mis näitas, et mul oli liialt kõrge sellise bakteri tase, mis on seotud soolestikus põletikuliste protsesside esinemisega ja erinevat tüüpi põletikuliste soolehaigustega.
Minu jaoks oli piisavalt näitajaid, et mõista, et pean tegema mõned elustiili muudatused, et veenduda, et ma ei lõpetaks mõne kroonilise haigusega.
(huvitav see inimloomus, et üldjuhul ilma nn tõestusmaterjalita või madalseisu langemata midagi ette ei võeta, kas pole?)
Hakkasin omandama uut vaatenurka, kuidas tahan oma elu elada.
Tegin väikeseid, kuid järjepidevaid muudatusi oma elustiilis ja toitumisharjumustes.
(PS! Töö jätkub senini.)
→ töötasin oma lapsepõlvetraumadega (kuna mõistsin, et minu terviseprobleemid on suuresti seotud ärevusega mu sees)
→ töötasin lapsepõlves kujunenud uskumustega, mis mind tagasi hoidsid
→ pühendasin aega, et mõista, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb
→ hakkasin õppima, mis üldse minu tervist toetada saaks (lisaks pidevale stressile ja ärevusele mõjutasid kindlasti seedeprobleemide tekkimist mu elustiil ja toiduvalikud).
Viimase 4 aasta jooksul olen aktiivselt tegelenud oma intuitsiooni kuulamisega ja sellega, mida mu keha mulle ütleb.
Olen õppinud kuulama, mida mu vaim ja keha vajavad. Ja õpin edasi.
Ma tean, kes ma olen ja mida ma tahan.
Ma tean, kuidas seada oma vajadused esikohale, et saaksin ka teistele rohkem anda.
Tunnen end oma kehas hästi.
Mul on energiat, et teha asju, mida armastan.
See teekond on aidanud mul jõuda oma kireni –
aidata ka teistel avastada, kes nad on, mida nende keha vajab.
Aidata näha võimalusi, kuidas saad toetada oma tervist ja heaolu, et elada elu, mida väärid.
Minu lapsepõlv, kõik traumad, piiravad uskumused ja seedeprobleemid, pidev vajadus asju kontrollida ja üle pingutada, on andnud mulle tohutu kogemusepagasi, mille eest olen nii tänulik!
Tänu kõigele sellele tean, et igaüks suudab jõuda selleni, et olla endaga rahul.
Pole tähtis, kust me tuleme või millised on meie praegused olud.
Meil on muutusteks lihtsalt õigeid vahendeid vaja.
Ja see on koht, kus ma saan sind aidata.
Kuid esmalt on vaja otsustada, et sa muutust soovid. Kas soovid?
Kui tunned, et saan sind toetada, siis võta minuga ühendust
Olen lõpetanud ülemaailmselt tunnustatud coachingu kooli Institute of Transformational Nutrition.
Pärast põhiõpinguid otsustasin spetsialiseeruda seedeprobleemidele. Miks?
Meie tervist saab ennustada selle pealt, kui hästi suudab keha toitu seedida ja toitaineid imendada ning kui hästi suudab keha kokku koguda ja elimineerida mürke ja jääke.
Need on seedesüsteemi fundamentaalseks aluseks, mistõttu on iga tervise eesmärgi saavutamise puhul kindlustada seedesüsteemi tervis.
