Iga naise elus on etappe, kus tema hormoonid muutuvad ja sellega kaasneb sageli ka vaevusi. Tegelikult on võimalik naiseks olemisega kaasnevaid vaevusi vähendada, vaadates üle oma elustiil ja ennekõike toitumine. Me kõik väärime head enesetunnet igal eluetapil, nii ka sina.
Seekordses Tervise Progress saates oli külaliseks toitumisnõustaja ja integratiivne terapeut Liis Orav. Rääkisime sellest, kuidas läänelik dieet meie organsüsteeme ja tervikuna kogu keha mõjutab. Vahetasime mõtteid veresuhkru tasemest, soolestiku mikrofloorast ja nende seosest hormoonidega. Jutuks tuli ka palju huvitavat PMS-i, kilpnäärme ja menopausi teemadel. Siin artiklis toome välja mõned mõtted, mida juba enne saate kuulamist võid endaga kaasa võtta.
Premenstruaalne sündroom (PMS) – millised mõjurid tekitavad PMS-i sümptomeid?
Rääkides naiste hormonaalsest tervisest, on oluline rääkida ka premenstruaalsest sündroomist (PMS’ist). Kas oled mõelnud, mis on need mõjurid, mis tekitavad meie kehas PMS-i sümptomeid?
Väga suurt rolli kannab PMS-i sümptomite juures toitumine ja toiduvalik. Teisisõnul see, kuidas me igapäevaste valikutega oma hormonaalset tasakaalu kahjustame (või toetame) ja östrogeeni domineerimist stimuleerime (või östrogeeni tasakaalu loome). Kahjulike valikute all peame silmas suhkrurikkaid ja võõrühenditega toite (nt erinevad sünteetilised lisaained), sh ka e-aineid, mis võivad mõjuda halvasti meie hormonaalsele tasakaalule.
Lisaks toiduvalikutele, on üks oluline mõjur ka geneetiline eelsoodumus. Teisisõnu see, milline on erinevate hormoonide ainevahetus ja kui hõlpsasti meil õnnestub neid vajadusel oma kehast väljutada. Vähem oluline ei ole ka unerütm, mis mõjutab meie hormonaalset tasakaalu.
Ja kindlasti ei saa mööda vaadata ka keskkondlikest mürkidest ja nn võõröstrogeensetest ühenditest (ehk xenoöstrogeenidest). On teada, et II maailmasõja järgselt on meie keskkonda paisatud hinnanguliselt 80-100 000 erinevat mürkkemikaali. Need on kõik meie kehadele mitteomased ühendid, millega me peame hakkama saama, kuigi meie kehad ei ole selleks loodud. See kõik mõjutab meie hormonaalset tasakaalu ja me peaksime omaltpoolt tegema kõikvõimaliku, et seda vältida.
Veresuhkur ja östrogeen – kuidas on need omavahel seotud?
Liigne suhkrutarbimine mõjutab meie hormonaalset tasakaalu mitmel viisil. Esiteks, kui meil on kõrgem veresuhkrutase, on väga kerge tasakaalust välja viia nii maks kui sooletrakti mikrofloora. Sooletrakt on aga tugevalt seotud meie hormonaalregulatsiooniga ja ka sellega, kuidas me hormoone kehast välja viime. Kui me sööme suhkrurikast toitu, siis me tekitame endale vistseraalset rasva (organitevaheline eriti toksiline rasv, mis mõjutab koheselt kõiki hormoone).
Teiseks tekitab suhkrurikka toidu tarbimine ka rasvmaksa, mis on väga tugev insuliiniresistentsuse taganttõukaja. Insuliiniresistentsus omakorda tekitab kõrgemat östrogeeni taset ja östrogeen on oma olemuselt rakukasvu õhutav hormoon – ehk mida rohkem östrogeeni, seda rohkem rasvarakke, mis hakkavad omakorda tootma östrogeeni erivormi nimega östroon. Ehk et valetoidu söömine mõjutab väga otseselt meie maksa ja probleemi tuum ongi selles, et östrogeeni ja üleüldse naissuguhormoonide ainevahetus toimubki just maksa ja mikrobioomi vahendusel. Soolestiku mikrobioomist olen varasemalt kirjutanud siin.
Ja kui me nüüd järjepidevalt neid baktereid suhkrurikka toiduga toidame, muudame neid võimsamaks ja laseme neil vohada. See omakorda pidurdab östrogeeni ainevahetust ja organism hakkab tootma ainet, mis takistab östrogeeni väljaviimist kehast. Seejärel hakkab östrogeen hakkab kuhjuma ja selle kuhjumise käigus tekitab ta erinevaid probleeme, kaasaarvatud PMS, polütsüstilised munasarjad, endometrioos, aga ka erinevad östrogeensõltuvad vähivormid.
Kas teadsid, et Eestis on müügil test, mille abil on võimalik testida, kui palju sinu kehas on nn salvestatud östrogeeni? Selle nimi on DUTCH test.
Kilpnääre – millal võiks kaaluda kilpnäärmeanalüüside tegemist?
Kilpnääre on teema, millest on Eestis pigem vähem räägitud, kuid nii paljud naised on sellest mõjutatud. Paljud ei teagi, et neil on kilpnäärmeprobleemid. Arutasime Liisiga, millised on võimalikud sümptomid, mis viitavad kilpnäärmeprobleemidele. Nendeks on näiteks:
- Näo turse, silmade ümbruse turse, alumiste ripsmete ja juuste väljalangemine, keeleturse hommikuti (hambajäljed keelel)
- Tinnitus kõrvades, vesised kõrvad, sügelevad kõrvad
- Muutused ja tursed kaelas (paistetus), kaelakuju muutused
- Muutused ainevahetuses – kaalutõus, kõhukinnisus
- Meeleoluhäired, ärevus, motivatsioonipuudumine, võimetus fokusseeruda, väsimus, ajuhägu
- Libiido langus, seksuaalse huvi puudumine
Juttu tuli ka sellest, et 80-90% kilpnäärmevaevustest on autoimmuunse taustaga. See viis meie vestluse ka Hashimoto türeoidiidini ehk autoimmuunse kilpnäärmepõletikuni ning selle diagnoosimise võimalusteni. On olemas hormonaalseid teste, mis aitavad seda põletikku diagnoosida. Kuula kindlasti saadet, et saada täpsemalt teada, milliseid teste on võimalik teha ja mida tulemuste puhul jälgida.
Maks viib kehast välja halbu ühendeid, kuidas teda selles toetada?
Maks on meie kõige olulisem ainevahetusorgan. Tema ülesanne on kõikvõimalike halbade ühendite kehast välja viimine ja meie roll on teda selles võimalikult palju toetada. Rääkisime Liisiga paljudest erinevatest toitudest, mis aitavad maksal tõhusamalt toksiine kehast väljutada. On olemas erinevaid teesid, taimesid, leotisi ja teisi supertoite, mida maksa toetamiseks kasutada. Samuti on olemas suur hulk erinevaid toidulisandeid, mis sisaldavad kontsentreeritud ühendeid naissuguhormoonide ja kilpnäärme toetamiseks, aga ka neerupealsete toetamiseks ja stressi reguleerimiseks. Kuula kindlasti saadet, et leida enda jaoks kõige sobivamad variandid, kuidas maksa tema olulise töö juures toetada.
Meie keha on väga tark, aga tal on vaja tuge
Liisi hinnangul on meie keha disainitud isetaastuvaks ja meie ülesanne on teda selles toetada. Kui aga keha annab märku mingite sümptomitega, siis tuleks kiiremas korras tegeleda põhjustega. Ravimitel on küll oma oluline roll, kuid tasuks meeles pidada, et ravimid tegelevad sümptomite peitmisega, mitte haiguse põhjusega.
